Elusügisesse jõudnud mees armastab sageli istuda pargipingil, seltsiks raamatud ja lähedal tiigis prääksuvad pardid. Näib, et vanem härrasmees on oma eluga rahul. Ühel päeval aga saabub samale pingile naine, kes pole oma eluga sugugi rahul. Lesk Eliise kohtub igal kolmapäeval varjunime Lumeroos all meestega, kellega ta ajalehekuulutuste kaudu ühendust võtab. Lesestunud proua otsib endale meest, kaaslast, kellega koos saaks ehk vanaduspõlve veeta.
Pargipingilt avaneb hea vaade kohvikule, kuhu on võimalike kandidaatidega kohtumine kokku lepitud. Naisel on kaasas binokkel, sellega uurib ta kõigepealt nende välimust – kui see ei meeldi, siis ta üldse kohtumisele ei lähegi. Seni pole tal veel näkanud, ta pole leidnud endale sobivat kaaslast. Iga kord pöördub ta pettunult tagasi pargipingile ja pajatab nurjunud kohtumisest.
Aeg-ajalt on pingi läheduses ka pargivaht, kes lisab omalt poolt lugudesse „elutarkust”. Mees, kes loeb klassikalist kirjandust ega taha selles end eksitada lasta, reageerib esialgu naise pajatustele tõrjuvalt. Viimane hakkab mõne aja pärast juba kaotama lootust kellegi normaalsega tutvuda, kuid ühel päeval saab ta oma kuulutusele paljutõotava vastuse. Nimi kirja all on paraku loetamatu. Kas ta peaks ikka kord veel riskima ja minema kohtingule? Mida arvab härra pingil? See on südamlik lugu sellest, et ka elusügisel võib ehk veel leida õnne – ja seda lähemalt, kui oleks osanud arvatagi. Sooja huumoriga pikitud tekst, mille puänt pole liiga ettearvatav. Näidend sobilik eelkõige eakamatele vaatajatele/näitlejatele.
Pilet 22.-/24.-
